Kaelavaluga haige käsitluse põhimõtted
Autorid: Ando Vaher Väino Sinisalu
Kaelavalu on levinud tervisehäire. Need haiged on perearstide, närviarstide, ortopeedide, reumatoloogide sagedased külastajad. Enamasti on tegemist hea prognoosiga, sageli iseparaneva mittespetsiifilise kaelavalu või kaelakangusega. Nii äge kui ka krooniline kaelavalu võib olla ka ohtliku halva prognoosiga haiguse sümptomiks. Need seisundid on vaja õigel ajal diagnoosida ja ravida vastava spetsialisti poolt. Valuga kaelas võib kaasneda ka radikulopaatia sümptomaatika. Kõikidel juhtudel, eriti retsidiveeruva, alaägeda ja kroonilise kulu korral on vaja täpsustada vaevuste põhjus. Visualiseerimismeetoditest on eelistatuim MRT. Kaela- ja õlavaluga haige ravi on kompleksne (füsiaatriline ja medikamentoosne). Tähtsal kohal on haige nõustamine, tema aktiivne osavõtt raviprotsessist. Kirurgiline ravi on rakendatav kindlatel näidustustel. Mittespetsiifilise kaelavalu ravis (sh kaelakangus) on esmasteks meetmeteks tavapärase aktiivsuse säilitamine ja adekvaatne valuravi.´
Eesti Arst 2010; 89(2):121−125
